Keldi palved PK

Õpetaja Jaan Tammsalu ajal on Tallinna Jaani kirik täitunud osaliselt justkui keldi palve tonaalsusega. Nii lihtsalt on. Uudishimulikult aru pärima ajab see sellegipoolest.

Oma seostest Šotimaaga ja keldi palvetega räägib õpetaja JAAN TAMMSALU:

„Iga inimene, kes Jaani kirikusse sisse astub, näeb tähelepanelikul vaatlusel altari kõrval kolme lippu. Esimene nendest kolmest on väga kaunilt kujundatud lipp, millel on keldi rist ja keskel kotkas. Tegemist on heraldik Priit Herodese kujundatud ning endise selle koguduse liikme, siin leeritatud inimese ning nüüd just preestriks ordineeritud ja Käsmu kogudust juba teenivagi Urmas Karileedi kingitusega Jaani kirikule.

Teine asi, kus keldi kultuuriga võib kokku puutuda, on kindlasti kirikupalvetes, kuhu keldi palved on aeg-ajalt sisse põimitud. Vaimulik Aare Luup, kes meil praegu vahel kaasa teenib, on aastaid neid oma palvetesse põiminud – tundub, et need on talle meeldinud. Vahel võib neid ka minu jutlustes ja muudes kõnedes, palvetes kuulda, mõni keldi palve kipub sinna ikka sisse minema, kui see on sisu poolest sobilik. Nii et eks neid keldi palveid ja õnnistussoove võib siin kirikus tõesti kõlamas kuulda.

Kuidas keldi palved Eestisse on jõudnud? Kindlasti mõned on ringelnud juba enne 1990-ndate lõppu, aga need, mida olin kuulnud, olid üsnagi põlve otsas treitud, inglise keelest tehtud vabatõlked.

Ma sattusin 1997. aastal hämmastaval kombel keltide maale Šotimaale. Keegi millegipärast ei tahtnud sinna minna ja siis viimasel hetkel helistati mulle ja mina olin kohe nõus: pärast seda, kui ma olin toru hargile pannud, jäin mõtlema, et kuidas ma oma kodus ja kogudusele ütlen, et ma kaheks-kolmeks kuuks nüüd ära lähen. Aga soov sinna minna oli millegipärast nii tugev sees, kuigi ma ei olnud elu sees Šotimaal käinud. Mingi kummastav tõmme oli mul sellele maale. Olin just saanud praostiks ja oleksin väga pidanud olema oma praostkonna ja koguduse ja pere juures, aga ma kippusin Šotimaale.

Ja siis see seal juhtuski. 1990-ndate lõpus vaimustasid mind Šotimaa raamatupoed – siis ei olnud meie raamatupoed sellised, nagu nad on praegu, kus peaaegu ühtegi raamatut ei ole võimalik laiupidi esitleda, kõik on tihedalt riiulis koos ja sa pead ise teadlik olema, millise riiuli seest mida otsida; kristlikku kirjandust oli aga hoopis vähe. Edinburghis sattusin ma raamatupoodi, kus oli terve sektsioon raamatuid palvetest, ning sealhulgas ka üks raamat keldi palvetest ja õnnistussoovidest Hebriidi saartelt. Selle väga-väga paksu raamatu on kokku pannud Alexander Carmichael – üks šoti uurija, umbes nagu meil on Jakob Hurt. Käisin seda hinnalist palveraamatut seal aeg-ajalt sirvimas, paitamas. Üldiselt läks minuga seal tõesti nii, et ma peaaegu hullusin neid asju seal endal peos hoides ja mõteldes, kui palju kuuraha ma saan ja mida tohin selle eest endale lubada. Vaatasin toiduainete hindu ja sain aru, et on võimalik ka väga kokkuhoidlikult elada, kui süüa teha peamiselt kuivainetest. Sisuliselt läkski peaaegu kogu raha raamatute peale.

Kummalised kokkusattumused ja kogemused olid mul siis Iona saarega, kus ristiusk oli väga varakult jõudnud Iirimaalt munk Columba abil Šotimaale. Üle kümne aasta oli seal Šoti episkopaalkirikul suur sinod ja mina olin nii-öelda ainus auväärt väliskülaline, keda sinna viidi. Aga enne seda olin saanud koguduse grupiga seal saarel käia. Paljud šotlased pole sellele saarele jõudnud. Mina jõudsin oma kahe ja poole kuuse Šotimaal oleku jooksul sinna kaks korda. See on täiesti hämmastav-kummastav saar, seal on nagu mingi magnet sees – kui ma peaksin veel Šotimaale saama, siis ma ei usu, et ma sinna ei läheks, kuigi see saar on päris-päris maailma servas. Lihtsalt üks väike lihtsa loodusega saar, aga selles kristluse hällis on mingisugune eriline tõmme.

Üks inimene, kellega ma seal ühte tuppa sattusin, oli väga hea kunstnik. Ühel päeval, kui ma olin temaga palju-palju rääkinud, ütles ta mulle: „Vaata, seal all on raamatud, mine vali omale sealt üks välja.“ Mul ei olnud mingit raskust, ma olin seda raamatut ammu vaadanud, aga minu kuivained olid ka juba ammu otsakorral ja mul ei olnud sentigi raha taskus. Siis ma sealt valisin oma unistuste raamatu, mida olin Edinburghi raamatupoes palju kordi paitamas käinud. Küsisin muidugi enne ettevaatlikult, et kas võib nii suurt ja kallist. Ta ainult naeratas ja ütles, et ei ole mingi probleem ning ma võin veel mõned raamatud võtta.

Ja siis ma hakkasin seda „kuldset telliskivi“, millesse ma armusin, tõlkima. Valisin oma tegevuseks paiga, kus loomepuhangud oleksid pidanud olema väga lennukad. Ronisin päevast päeva ühe ilusa mäe otsa Edinburghis. Läksin sinna kollaste astelhernepõõsaste vahele ja muudkui püüdsin ja püüdsin. Sain aga õnneks peagi aru, et mu inglise keel on ikka nii kesine, et minust pole nende palvete tõlkijat. Kuigi jah see, et „Tõusku tee kohtama sind /…/ ja hoidku Jumal sind oma peopesa kumeruses“ sai seal mäe peal küll valmis – selle üle ma olin uhke.

Aga edasi, tulles juba Eestisse, oli mul selge siht silme ees. Ma läksin oma sõpradele Anu ja Valda Rauale külla ning teades, et Valda Raud on tõlkinud Salingeri, Hemingwayd ja paljusid teisi, ka väga keerulisi kirjanikke, läksin ma sinna oma kuldse telliskiviga. Ise suundusin sauna, aga elutoa lauanurga peale jätsin selle paksu keldi kogutud palvete ja õnnistussoovide raamatu. Ütlesin Valdale, et ta võiks seda natuke sirvida. Noh – ta jäigi sinna külge kinni. Seda ma olingi lootnud. Kui ma saunast tagasi tulin, siis ta juba küsis, et kas ma võiksin selle raamatu sinna jätta, et ta natuke veel vaataks seda. Ja mu järgmisel korral sinna sauna minnes oli tal üks väike kimbuke palveid juba tõlgitud ja mina, lollike, ütlesin talle, et kui raamatu jagu palveid saab tõlgitud, siis ma annan raamatu välja.

See oli päris hull lubadus, aga õnneks sain ma sellest hiljem aru. Valda Raud jõudis kolme kuuga raamatu jao tõlgitud. Talle need palved nii meeldisid ja ta nii nautis seda tõlkimist, et ka näiteks temast tehtud viimases filmis ta keskendub neile tõlkimistele ja räägib, kui õnnelik ta on, et ta sai oma elu viimase tõlketööna neid palveid ja soove tõlkida. Ta sai selle valmis ja siis oli minul aeg oma lubadus täita. Ma ei olnud ühtegi raamatut välja andnud, see oli hullumeelsus sellel ajal. Hakkasin uurima Eesti Kiriku peatoimetajalt Sirje Semmilt, et kuidas see raamatute tegemine käib. Ma mäletan, et ta helistas mulle trükikojast ja käskis kohe otsustada, et kas teeme tuhat või kolm tuhat. Kolme tuhande korral maksvat üks eksemplar peaaegu poole vähem kui tuhande puhul. Ma läksin siis kolme tuhande peale, aga see oli meeletu summa tol ajal. Ma laenasin selle kokku. Kui ma siis esimese raamatu pihku sain, olin ma nii õnnelik – nii ilusad pildid olid sees, mu hea sõber Clephane Hume on sinna andnud oma tehtud ilusaid võimsaid Iona pilte. Saime selle siis pihku ja läksin esimesse raamatupoodi, Viljandi raamatupoodi. Seal sirvitakse seda ja antakse mulle tagasi, öeldes: „Meil luuletusi ei osteta.“ Aga mitu tükki võtate? Mitte ühtki ei võta.

Selle 3000 eksemplari tegemise laen tuli aastaga tagasi maksta . Ma ei julgenud kojugi minna selle jutuga, et nüüd on isiklik pankrot käes. Aga kummalisel kombel see 3000 palveraamatut müüdi Eestis maha üheksa kuuga, täpselt nagu lapse sünd, ja ta oligi sünnitatud.

Esimene raamat on tumeda kaanega ja natuke suurema formaadiga, järgmine sai tehtud juba teistsugune, ilma värvipiltideta, roheline raamat. Minu teada on neid raamatuid praeguseks välja antud ja müüdud kokku ligi 12 000 eksemplari. Ainult üht sellelaadset raamatut on Eestis välja antud sama palju või natuke rohkemgi – see on Toomas Pauli palvete raamat „Sinu tahtmine sündigu“, mida on taas ja taas välja antud ja väga hästi ostetud.

Nagu Valda Raud mulle korduvalt väljendas, taipas ta äkki nende palvete tõlkimise lõpuperioodil, et eesti regivärss ja keldi palved on väga sarnased. Kuna neid omal ajal ja viisil lauldi, siis nende kordustega jäid sõnad meelde. Sellest, millised on need palved oma luuleliselt ülesehituselt ja sisult, olen mina küll järelduse teinud, et meil on selle rahvaga, kes selliseid palveid on omal ajal loonud, teinud ja edasi andnud, midagi väga-väga palju ühist. Ja kui ma olen lugenud Uku Masingu mõtteid eestipärasest ristiusust, siis võib öelda, et see, mida Masing kirjutab sellest, mis on meie eelkäijatele ristiusus olnud omane, ja see, mida ma loen välja nendest keldi palvetest, on peaaegu „copy-paste“, tegemist on väga sarnase mõttemaailmaga, väga sarnaste asjadega, mida palvetesse põimitakse. Kuskilt indogermaani maailmast on sellist asja ääretult raske leida. Siin ei mängita mingite poolvõigaste kujunditega, mida näiteks saksa keeleruumis on palvetes palju kasutatud: igasugused „ma tahan olla ussike Kristuse haavades“ jms, mille kohta Masing ütleb, et eestlane hakkaks öökima niisuguse asja peale, aga sakslane võib täitsa külma kõhuga sellist asja oma palvetesse ja lauludesse panna ning midagi ei juhtu. Sest ega ta ei mõtle, et ta midagi niisugust oleks, ta ei kujuta ennast sinna ette, lihtsalt mängib sõnadega, loob kujundeid. Aga kui soomeugrilane midagi sellist ütleb, siis ta ka mõtleb seda, mida ütleb. Sa ei saa lihtsalt öelda, kujundeid pilduda, vaid mõtledki ennast sinna, mõtled ka väga ilusatesse kujunditesse.

Tundub, et keldi palvetes on kõike sedasama sees kui meie regivärssides: palju loodust, loomi-linde, igapäevast, väga lihtsat. Võib-olla see on ka põhjus, miks väga paljud inimesed ilma liialdamata on öelnud, et see raamat on nende öökapilektüür, et seal kapi peal on Piibel ja see raamat. Mitmetes kodudes ma olen seda ka ise näinud.

Ma olen väga õnnelik, et ma olen komistanud keldi palvete ja õnnistussoovide otsa. See on üks mu suuremaid, ilusamaid ja sügavamaid leide ning ma arvan, et sealt on alanud minu elus natuke teistsugune periood. Ka minu jutlustes, palvetes jms. Ma olen saanud julguse, et ka minusugune võib kõnelda ja palvetada just sel viisil, mis on mulle omane, ega pea mingeid kätteõpitud ratsionaalseid tekste kogu aeg ette kandma. Luulet on minu mõttemaailma ja kujunditesse, mida kasutan, keldi palvete tõttu rohkem tulnud. Sellel alal on mul kaks suurt mõjutajat: keldi palved ja Mårten Andersson. Kui ma loen oma noorpõlve jutlusi ja vaatan, mis on juhtunud siis, kui keldi palved ja sõber Mårten Andersson mu ellu tulid, siis on see täiesti erinev.

Näed siis – selline laialivalguv ma nüüd olen. Kõnelen keldi palvetest ja äkki toon sisse oma sõbra Mårten Anderssoni. Miks? Ta on vana hea sõber, kellega meil on enam kui 20-aastane väga tihe kirjavahetus. Oleme koos temaga ka palju tekste kirjutanud. Ta on väga hea eesti keele oskusega ja tema kõnelemis- ja kirjutamislaad on väga luuleline – ütleks, et keldi palvete moodi. Ta julgeb meesterahvana kasutada väga luulelist kõnepruuki. Tema jutlused on väga kujunditerohked ja põnevad. See kõik on ka mind poeetilisema poole peale kandnud ja andnud julguse n-ö keldilikku mõttemaailma ja kõnepruuki kasutada ka oma tekstides. Muide, minu teada on Jaani kiriku kantselei see viimane koht maailmas, kus on veel saada viimaseid keldi palvete raamatuid selle viimasest, viiendast tiraažist. On ka meie koguduse liikme Maret Kaiki tõlgitud Esther de Waali ilus raamat, mis selgitab keldi palvete mõttemaailma ja milles on palju ilusaid palvete näiteid. Väga hea tõlge.

Mind on vahel nimetatud keldi palvete maaletoojaks. Olen rõõmus, et olen saanud olla sellise ilus-sügav-vajaliku vahendaja.“