Mängukaartide ajalugu

Esimesed mängukaardid tulid kasutusele 9. sajandil Hiinas. Euroopasse jõudmiseks kulus suisa viis sajandit. Prantslased lõid meile tuttavad kaardimastid – poti, ärtu, risti ja ruutu. Idee taoliste mastide loomiseks tuli aga hoopis Hispaania kaardipakist, milles kasutati peekreid, münte, nuiasid ja mõõkasid. Prantslaste poolt kasutatavaid kaarte oli aga palju lihtsam ja odavam toota, sest numbrikaartide valmistamiseks sai kasutada lihtsaid templeid. Mängukaarte iseloomustab sümmeetrilisus, mis ei piirdu ainult numbrikaartidega, vaid ka piltidega. Piltidega kaardid ei ole aga alati sümmeetrilised olnud, kuni 19. sajandini kasutati täispikkuses tegelasi. Ameerikas, hakati trükkima kaartide servale kaardi väärtust ja masti, mis võimaldas mängijatel kaarte teineteise suhtes lähemal hoida. Soldat ehk poiss (inglise keeles Jack) ei ole alati sama nime kandnud. Varem oli selle kaardi nimeks rüütel (knight). Kuid kuna taolise nimekasutuse korral oleks tulnud trükkida nii soldati kui ka kuninga kaardile K-täht, otsustati rüütli nimi segaduse ära hoidmiseks muuta soldatiks. Ässasid peeti kuni 15. sajandini kõige madalama väärtusega kaardiks. Inglismaa kuningas nõudis aga poti ässal erimärgistust, mis pidi näitama, et nõutavad maksud on tasutud. Sellest hetkest hakkas ka ässade väärtus tõusma ning tänapäeval on ässad paljudes mängudes kõige kõrgema väärtusega mängukaardid.